Põliseestlane, soomeugrilane, põlisrahvus.
Igal põlisrahval on oma ajaloolisel kodumaal suuremad õigused kui juurdetulijatel.
Avalehekülg      Mis meile muret teeb
Print this pageAdd to Favorite

 
 
 
 
 
KARL KELLO: Agressiivne armastus

Eestis on probleemiks, kuidas eestlased suhtuvad venelastesse, mitte aga, kuidas suhtuvad venelased eestlastesse. Integratsiooniaruteludel seatakse küsimus üles nii: kas eestlane suhtub võõrastesse külalislahkelt või mittesallivalt? Kas lihtsalt salliv suhtumine on juba iseenesest midagi negatiivset?

Eestlased aga suhtuvad venelastesse justnimelt kui võõrastesse, s.o. sallivalt. Kuivõrd aga sallimise ja suure armastuse vahele jääb tubli tükk tühja maad, peetakse sallivat suhtumist rassistlikuks. Ühe hiljutise üleeuroopalise uurimuse tulemusi tõlgendades leiti, et suhtumine võõrastesse kajastab eestlaste erilist rassismi. Nimetame sallivuse ümber rassismiks - ja nii ongi. Kuidas asju nimetame, seda nad ka on.

Vene rahva/rahvuse mõistmisel võib osutuda oluliseks üks vaimne, et mitte öelda ideoloogiline nüanss, millele ei taheta tähelepanu pöörata.


Kolmas Rooma

Rääkides vene rahvast samas kontekstis kui president Putin (Vene rahva tsiviliseeriv missioon Euroopas peab jätkuma), tuleb tõdeda, et see on valitud rahvas, tal on jumalik missioon. Miks? Vastuse leiame ajaloost: Vene riik on Rooma ja Bütsantsi impeeriumi aujärjepärija, vene rahvas on Jumala rahvas. Venelasi armastatakse aprioorselt, ja kui selgub, et seda siiski ei tehta, tekitab see segadust (Potšemu võ nas ne ljubite?). Et armastada saab ühte või kahte-kolme inimest, mitte aga kogu rahvast, on järelikult tegemist jumaliku armastusega, mis teeb õndsaks. Agressiivne armastus teeb õndsaks vastu tahtmist.

Moskva otsustas hakata kolmandaks Roomaks pärast Bütsantsi langemist moslemite kätte. Kui Ivan III võttis 1472. a. naiseks Bütsantsi viimase keisri Konstantinos Palaiologose vennatütre Sofia, sai Bütsantsi impeeriumi kahepäine kotkas tsaarivõimu sümboliks. Ortodoksse maailma keskus siirdus Moskvasse. Vene rahva kohta hakkas kehtima Jahve tõotus: „Iga paik, kuhu teie jalatald astub, kuulub teile!“ (5Ms 11:24).

Valitud rahvas suhtub kohalikesse kui alistatud rahvastesse, kes vanatestamentlikus mõttes kujutavad endast okast jumalarahva silmas. Kümme käsku (2Ms:20) kehtib ligimeste ja ka võõraste, ent mitte alistatud rahva kohta. Sa ei tohi tappa? Sa ei tohi himustada oma ligimese koda ega midagi, mis su ligimese päralt on? Küsimus selles, kes on ligimene - jumalarahva eest ära aetud inimese kotta elama asumine on loomulik asi.

Huvitav nüanss: kui Bütsantsi impeeriumi ja ka Sofia enda vapil oli kahepäine kotkas, nokk kinni, siis Vene impeeriumis hakati teda rõhutatult kujutama, kaks teravat keelt kui odad pikalt väljas. Mida see tähendab - keel kui võitlusvahend? Märk Vene poliitika kahekeelsusest? Sest kakskeelsus ei või Vene impeeriumis kõne alla tulla. Keeleprobleem on Vene riigis alati väga terav olnud. Vene keel on kirikukeel, püha keel samuti kui juudi, kreeka, ladina keel. Kui patriarh õnnistas Peetri-eelseid isevalitsejaid uue aasta puhul, soovis ta, et Kõigekõrgem ülendaks tsaari käe kõigi võõraste keelte, resp. paganarahvaste kohale. Seda peeti vähemalt sama tähtsaks kui Vene isevalitseja tugevat tervist ning võimutaotlust uskmatute ja katoliiklaste üle.

Tõotatud maa

Venemaa ei saa loobuda kord juba vallutatud aladest, sest Jumal on vandega tõotanud need talle anda. Vene rahvas ei saa loobuda oma maailmapäästjalikust missioonist, isegi kui ta seda väga tahaks.

Jumal ütleb Iisraeli lastele, pidades silmas tõotatud maa põlisasukaid: „Ma ei aja neid su eest ära ühe aastaga, et maa ei jääks tühjaks ja sulle ei sigineks metselajaid. Ma ajan nad sinu eest ära vähehaaval, seni kui sa sigined ja pärid maa“ (2Ms 23:29-30). Teisal väljendub Issand ka konkreetsemalt: „ajage eneste eest ära kõik maa elanikud ja purustage kõik nende jumalakujud; hävitage kõik nende valatud kujud ja tehke maatasa kõik nende ohvrikünkad. Võtke maa oma valdusesse ja asuge sinna, sest ma annan selle maa teile päranduseks. /- - -/ Aga kui te ei aja ära maa elanikke eneste eest, siis saavad need, keda te neist alles jätate, okkaiks teie silmadele ja astlaiks teie külgedele, ja nad ohustavad teid sellel maal, kus te asute!“ (4Ms 33:52-56).

Nii ongi. Kohalikud rahvad on okkaks õigeusklike silmis. Ja ise ollakse süüdi, et neid lõplikult eest ära ei aetud. Pisike okas silmas tundub väga suur olevat ja teeb sellist valu, et üks kaduvväike rahvasugu on suure vene rahva jaoks vaenlane number kaks.

Valitud rahva koorem on raske kanda. Eelnevad põlvkonnad vaatavad teispoolsusest etteheitvalt otsa igale praegusele venelasele, et ta pole suutnud hoida tõotatud maa piire puutumatuna: „Ära nihuta paigast oma ligimese esivanemate poolt pandud raja su pärisosas, mille sa pärid maal, mille Jehoova, su Jumal, annab sulle pärida!“ (5Ms 19:14).

Aborigeenid tükivad kohapeal peremeheks, kuigi see maa on venelaste pärisosa (kirjutised lahkuvatel sõjaväeešelonidel: „Mõ vernjomsja!“; jalgpalliloosung „Peremehed on tagasi!“). Tekkinud identiteediprobleemidest johtuv solvumine võib viia suurveneliku alaväärsustundeni: neile esitatakse kohatuid nõudmisi, mida ei saa põhimõtteliselt täita. Ei saa integreeruda kohaliku rahvasooga ega õppida kohalikku keelt, sest siis peaks tunnistama end võõraks omaenda maal; ei saa kohalikku kultuuri assimileeruda, integreeruda, sulanduda, seda omaks võtta, sest see käib Jumala ettehooldusliku kava vastu. Loomulik siis, et sundus õppida eesti/läti keelt tundub inimõiguste rikkumisena.
Teinekord tasub seista venekeelse kirjanduse riiuli ees ja lehitseda neid raamatuid, mida siin loetakse. Nii saab teada, et hiljemalt kümne aasta pärast on Vene impeerium taastunud. Mis mõte on siis õppida kohalikke keeli?
 

Võõrad omal maal

Kohalik venelane ei saa asetada ennast võõra rolli: „Halb on elu kojast kotta, sest kus oled võõras, seal sa ei tohi suud lahti teha“ (Srk 29:24); võõrad tehakse orjadeks: „…nemad tegid aga orjaks võõrad, kes olid neile head teinud“ (Trk 19:14; vrd 1Ms 15:13). Ennast võõraks tunnistades peaks ta ühtlasi sedastama ,et on vaja koju tagasi minna - Karjalast, Eestist, Lätist, Leedust…, nagu lahkusid sakslased ja nende järeltulijad Poolast, kuhu oldi samuti asutud Molotov-Ribbentropi pakti alusel.

Mis vea teevad eestlased? Eestlased suhtuvad venelastesse kui võõrastesse, s.o. sallivalt piibellikus mõttes. Mõistmata, et venelane pole siinmail võõras, vaid peremees talle pärisorjaks antud maal: „Ei saa okupeerida seda, mis kuulub meile“ (Sergei Ivanov; Venemaa põlisalade kohta vt. ka PM 24.05.2005). Eestlane kujutab ette, justkui peaks venelane suhtuma temasse ka kui võõrasse, s.o. sallivalt. See on sügavalt ekslik seisukoht. Eestlane ei taha mõista sedagi, et ta elab siin üksnes venelaste armust.
 

Eetilisest imperatiivist

Suhtumises tõotatud maa algasukatesse võtab valitud rahvas endale tegevusvabadusi, mis ei arvesta põhimõttega: maal maa kombe kohaselt, s.o. austada kohalikke tavasid. Kas unustatakse ära eetiline imperatiiv mitte teha teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse? Ei. Sest kuigi venelaste käitumisviis võib tunduda ülekohtune, pole see probleem piibellikus mõttes: eetilise suhtumise objektiks on ligimesed ja võõrad, mitte alistatud rahvad resp. vaenlased. Seega pole põhjust süüdistada venelasi uustestamentliku ülima käsu „Sellepärast kõik, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile“ (Mt 7:12) unustamises, sest see käsk ei kehti eest ära aetava rahva kohta.

Vene pool suhtub austusega neisse, keda ta vallutada ei suuda (Soome näide). Euroopa kipub seda pahatihti unustama - et tema ees tuntakse teatud respekti seniks, kuni jõud üle ei käi. Agressiivne armastus austab üksnes jõudu.

Kohalikud venelased näivad kannatavad tõsise identiteedikriisi all. Enesemääratlusraskustest (suurvenelikust alaväärsuskompleksist?) üritatakse üle saada kohaliku kultuuri, keele, pühade asjade, rahvusriikide ja poliitika üle ilkumisega, vt. näiteks Andrei Hvostov, Printsess herneteral, Eesti Ekspress, 31.03.2005.

 

Milles lahendus?

Eestlased üritavad kohalikke venelasi integreerida. See on asjatu lootus, tuluta tegevus. Eesti Päevaleht avastab näiteks imestusega, et vähemalt kolmandik 9. mail Tõnismäele pronkssõduri juurde kogunenud rahvahulgast olid väga noored inimesed, kes sündinud Eestis ja peaksid ju ometi vähem mineviku küljes kinni olema (10.05.2005). Eesti venelane sedastab ka ise, et „integreerumine või sulandumine eesti ühiskonda ja kultuuri, nagu sellest vahel tavatsetakse rääkida, on aga absurd ja tegelikkuses teostamatu“ (Sirp, 29.04.2005). Ei saa sulanduda hävimisele kuuluva rahva sekka.

Milles lahendus? Võib tunduda, et lahendust pole, kuigi lahendus peab olema. Mis teha? Üritada hoida distantsi. Mitte lasta ennast provotseerida. Teatud leevendust võib pakkuda aeg, kui tulevased põlvkonnad juhtumisi unustavad oma maailmapäästjaliku missiooni. See nõuaks aga suurvenelik-õigeuskliku identiteedi muutust, rääkimata mentaliteedi teisenemisest. Mille peale ei tasu küll eriti panustada.

Kirjutis ilmus ajakirja „Haridus“ 2005. aasta 6.-7. numbris.